Kümme saladust Hannoverist

Kadunud Von-Alteni park

Hannoveri aadliperekonna von Alteni suurejooneline aed ulatus kunagi tänapäevasest Lindener Marktist põhjas kuni Deisterkreiseli ringristmikuni lõunas ning oli seega märkimisväärselt suurem kui Herrenhauseni Suur Aed. Sajandite jooksul seda laiendati, mitu korda ümber ehitati, taas väiksemaks muudeti ja lõpuks jagati osadeks. Inimeste ja looduse poolt loodud hiilgusest, mis on igaveseks kadunud, tuletab meelde veel tänapäevalgi üks kindel mineviku tunnistaja – sageli märkamatu ja ka veidi salapärane.

Vana müür ja heinamaa — Endise Von-Alteni pargi müüri jäänused.

Kivist ajaloo tükk aastast 1718

Westschnellwegi ääres, Deisteri ringristmiku juures asuval rohumaal seisavad justkui niisama kaks pikemat ja ilmselgelt vanemat jämedatest kividest ehitatud seina, millest ühes on väike värav. Need neli meetrit kõrged ja kaitsva traatvõrguga kaetud kivimüürid on ainsad säilinud osad müürist, mille teatud Ernst August (kes ei ole sugulane hilisema Hannoveri kuninga Ernst August I-ga) lasi 1718. aastal oma aia ümber ehitada. Ta oli Franz-Ernst von Plateni poeg, kes oli tol ajal Hannoveri kuningriigi õukonnamarssal (st kõrgeim haldusametnik) ja vajas riigipäevas koha saamiseks rüütlimõisa. Selle leidis ta just selles aias, mille ta oli 1688. aastal üürinud aadliperekonnalt von Alten. Tegelikult oli aed märkimisväärse suurusega: see tollal veel umbes 56 hektari suurune maatükk oli alates 13. sajandist olnud von Alteni perekonna omanduses. Pärast nimetamist riigikrahviks ja peaministriks lasi Franz-Ernst von Platen oma uut rendimaad laiendada ja ümber ehitada prantsuse barokkiaedaks, kus oli lõbupalee, oranžerii, tiigid ja purskkaevudega veebasseinid, hekkidega põõsastikud, viljapuuaiad ja isegi loomapark – täiesti lähedal asuvate Herrenhäuser Gärteni aedade eeskujul, ainult suurem.

Ja kuidas lugu edasi läheb?

Riigikrahv Franz-Ernst von Platen suri 1709. aastal; tema poeg Ernst August päris rendiõiguse nüüdseks pargilaadseks muutunud aiale, mille ta, nagu juba mainitud, lasi üheksa aastat hiljem ümbritseda nelja meetri kõrguse müüriga. 1728. aastal lepiti lepingu kohaselt kokku aia tagastamine von Alteni perekonnale. Pärast aastakümneid kestnud õigusvaidlusi ostis Carl von Alten 1816. aastal aia tagasi. 1845. aastal kolis Victor von Alten endisesse lõbupaleesse, lasi perekonna omandisse tagasi jõudnud aia barokkelemendid ümber kujundada inglise maastikuaia stiilis ning lasi lossi terrassile rajada groti.

Lõpuks läheb kõik teisiti

Vana müür väravaga — Algne sissepääsuvärav.

Lisaks paljudele väiksematele muudatustele järgnevate aastakümnete jooksul (nagu näiteks Posthornstraße laiendamine 20. sajandi alguses, lindallee raiet lossi juurest tänapäevase Deisterplatzini 1925. aastal ning barokklossi hävimist aprillis 1945 toimunud õhurünnaku käigus) on eelkõige Westschnellweg Von-Alten-Garteni tugevalt mõjutanud ja osa sellest pöördumatult kaduma pannud. Mitme hektari suuruse maatüki ostmine võimaldas ehitada ümbersõidutee otse läbi Von-Alten-Garteni ning ka Deisteri ringtee. Selle tagajärjel läks suur osa pargilaadsest aedkompleksist igaveseks kaduma. Kaks lubjakivist müürijäänust, millel on veel säilinud väravaava, olid osa 1718. aastal ehitatud ümbritsevast müürist ja moodustasid varem Von-Alten-Garteni lõunapiiri.

Muide: tollal laoti „Wachsbleiche” tänava väikese, algse sissepääsuvärava ette mee-kollase mesilasvaha ribad, mida päikese käes pleegitati. Ja „Weberstraße” tänaval asus kunagi linakangrute asula, mille keisrikrahv Franz-Ernst von Platen lasi 17. sajandil rajada. Aga ka see pole ju ammu enam mingi saladus.