Hannah Arendt

© Käte Fuerst

Hannah Arendt

Hannah Arendt sündis 14. oktoobril 1906 Hannoveris Lindenis. Pärast kooli lõpetamist Königsbergis õppis ta Marburgis, Freiburgis ja Heidelbergis filosoofiat, eelkõige Martin Heideggeri ja Karl Jaspers’i juures, samuti teoloogiat ja klassikalist filoloogiat. 1928. aastal kaitses ta Jaspers’i juhendamisel doktoritöö Augustinuse armastuse mõiste kohta. 1929. aastal abiellus ta Günther Sterniga (Günther Anders), kellest ta 1937. aastal lahkus.

Põgenemine Saksamaalt ja tagasipöördumine Euroopasse

1933. aastal vahistati Arendt Berliinis ebaseadusliku tegevuse eest „Saksamaa Sionistliku Liidu” heaks, kuid vabastati pärast lühikest vangistust. Seejärel põgenes ta Prahi kaudu Pariisi, mis sai tema paguluse esimeseks peatuskohaks. Pariisis lõpetas ta oma raamatu Rahel Varnhagenist. Arendt töötas muu hulgas organisatsioonis „Jugend-Alijah”, mille eesmärk oli juudi laste päästmine. 1941. aastal õnnestus tal koos oma teise abikaasa Heinrich Blücheriga põgeneda Ameerika Ühendriikidesse.

1951. aastal sai Arendt Ameerika Ühendriikide kodanikuks. Ta töötas ajakirjanikuna ja õppejõuna, sai tuntuks saksa-juudi nädalalehe „Aufbau” kolumnistina, töötas Schockeni kirjastuse toimetajana ning „Commission on European Jewish Cultural Reconstruction” tegevjuhina. Aastatel 1949–1950 reisis Arendt Euroopas. Ta kohtus uuesti Jaspersiga, kellega ta oli kogu aeg kirjavahetuse kaudu sidet pidanud. Lisaks toimus esimene kohtumine pärast sõda Heideggeriga, kellega ta oli katkestanud suhted seoses tema poolehoiuga natside suhtes pärast 1933. aastat.

Kirjanik ja teadlane

1951. aastal ilmus Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias tema raamat „The Origins of Totalitarianism“ (eesti keeles 1955: „Totalitaarse valitsuse elemendid ja päritolu“), mis tegi ta maailmakuulsaks. Sellele järgnesid veel mitmed inglise- ja saksakeelsed väljaanded, mis käsitlesid poliitilise teooria ja praktilise filosoofia vahelist pingevälja. 1958. aastal ilmus tema peateos sellel teemal: „The human condition“ (saksa keeles 1960: „Vita activa“). Ajakirja „The New Yorker“ tellimusel jälgis ta 1961. aastal Adolf Eichmanni kohtuprotsessi. Sellest sündinud raamat „Eichmann in Jerusalem“ (1963) vallandas vastuolulise arutelu. Pärast aastatepikkust külalisprofessorina töötamist mitmes Ameerika ülikoolis asus ta 1963. aastal poliitikateaduse professoriks Chicago ülikoolis ja seejärel (1967) New School for Social Researchis New Yorgis. Hannah Arendt suri 69-aastaselt 4. detsembril 1975 New Yorgis.

Auhinnad ja autasud

Lisaks paljudele teistele autasudele pälvis ta 1959. aastal Hamburgi Vaba ja Hansalinnalt „Lessingi auhinna“, 1967. aastal Saksa Keele ja Kirjanduse Akadeemia „Sigmund Freudi auhinna“ teadusliku proosa eest ning 1975. aastal Taani valitsuse poolt antava „Sonningi auhinna“ panuse eest Euroopa kultuuri arendamisel.

Palju mälestuspaiku

© HMTG

Hannoveri linnas mälestatakse linna kuulsat tütart mitmel viisil: tema sünnikojale Hannover-Lindenis on paigaldatud mälestustahvel ning linnaraamatukogus asub Hannah Arendti saal, kus on eksponeeritud tema isiklikud esemed. Tema nime kannavad üks kool ning tänav raekoja ja liidumaa parlamendihoone lähedal – ning alates 2015. aastast mälestab liidumaa parlamendihoone ees asuv esinduslik väljak seda poliitikateoreetikut ja filosoofi. Igal aastal antakse välja Hannah Arendti stipendium ning koostöös Hannoveri Leibnizi ülikooli ja Volkswageni sihtasutusega kutsub liidumaa pealinn igal aastal osalema Hannah Arendti päevadel.

Veebilehel www.hannah-arendt-hannover.de on kättesaadav kogu oluline teave Hannah Arendti ja ürituste kohta. Ning tänu Hannah Arendti õpilaste õppetooli loomisele Helene Lange koolis linnapea Stefan Schostoki egiidi all on järgmine põlvkond pühendunud Hannah Arendti pärandi edendamisele selles linnas