Kümme saladust Hannoverist

Kadunud Von-Alteni park

Hannoveri aadliperekonna von Alteni suurejooneline aed ulatus kunagi tänapäevasest Lindener Marktist põhjas kuni Deisterkreiseli ringristmikuni lõunas ning oli seega märkimisväärselt suurem kui Herrenhauseni Suur Aed. Sajandite jooksul seda laiendati, mitu korda ümber ehitati, taas väiksemaks muudeti ja lõpuks jagati. Inimeste ja looduse loodud hiilgusest, mis on igaveseks kadunud, meenutab tänapäeval veel üks kindel tunnistaja minevikust – sageli märkamatu ja ka veidi salapärane.

Vana müür ja heinamaa — Endise Von-Alteni pargi müüri jäänused.

Kivist ajaloo tükk aastast 1718

Westschnellwegi ääres Deisteri ringristmiku juures asuval rohumaal seisavad justkui niisama kaks pikemat ja ilmselgelt vanemat jämedatest kividest müüri, millest ühes on väike värav. Need neli meetrit kõrged ja kaitsevõrguga kaetud kivimüürid on ainsad allesjäänud osad müürist, mille teatud Ernst August (kes ei ole sugulane hilisema Hannoveri kuninga Ernst August I-ga) lasi 1718. aastal oma aia ümber ehitada. Ta oli Franz-Ernst von Plateni poeg, kes oli tol ajal Hannoveri kuningriigi õukonnamarssal (st kõrgeim haldusametnik) ja vajas riigipäevas koha saamiseks rüütlimõisa. Selle leidis ta aias, mille ta oli 1688. aastal üürinud aadliperekonnalt von Alten. Tegelikult oli aed märkimisväärse suurusega: tollal veel umbes 56 hektari suurune maatükk oli alates 13. sajandist olnud von Alteni perekonna omanduses. Pärast nimetamist riigikrahviks ja peaministriks lasi Franz-Ernst von Platen oma uut rendimaad laiendada ja ümber ehitada prantsuse barokkiaedaks, kus oli lõbupalee, oranžerii, tiigid ja purskkaevudega veebasseinid, hekipargid, viljapuuaiad ja isegi loomaaed – täiesti eeskujul lähedalasuvatest Herrenhäuser Gärtenist, ainult suurem.

Ja kuidas lugu edasi läheb?

Riigikrahv Franz-Ernst von Platen suri 1709. aastal; tema poeg Ernst August päris rendiõiguse nüüdseks pargilaadseks muutunud aiale, mille ta, nagu juba mainitud, üheksa aastat hiljem nelja meetri kõrguse müüriga ümbritseva lasi ehitada. 1728. aastal lepiti lepingu kohaselt kokku aia tagastamine von Alteni perekonnale. Pärast aastakümneid kestnud õigusvaidlusi ostab Carl von Alten 1816. aastal aia tagasi. 1845. aastal kolib Victor von Alten endisesse lõbupaleesse, laseb perekonna omandisse tagasi jõudnud aia barokkelemendid ümber kujundada inglise maastikuaia stiilis ning rajada lossi terrassile groti.

Lõpuks läheb kõik teisiti

Vana müür väravaga — Algne sissepääsuvärav.

Lisaks paljudele väiksematele muudatustele järgnevate aastakümnete jooksul (nagu näiteks Posthornstraße laiendamine 20. sajandi alguses, lindallee raiet lossi juurest tänaseni Deisterplatzini 1925. aastal ning barokklossi hävimist õhurünnakus 1945. aasta aprillis) on just Westschnellweg mõjutanud Von-Alten-Garteni tugevalt ning lasknud osa sellest pöördumatult kaduda. Mitme hektari suuruse maatüki ostmine võimaldas ehitada ümbersõidutee läbi Von-Alten-Garteni ning ka Deisteri ringtee. Selle tagajärjel kadus suur osa pargilaadsest aedkompleksist igaveseks. Kaks lubjakivist müürijäänust, millel on veel alles väravaava, olid osa 1718. aastal ehitatud ümbritsevast müürist ja moodustasid varem Von-Alten-Garteni lõunapiiri.

Muide: tol ajal laoti tänava „Wachsbleiche” väikese algse sissepääsuvärava ette mee-kollase mesilasvaha ribad ja pleegitati neid päikese käes. Ja tänaval „Weberstraße” asus kunagi linakangrute asula, mille rikkakrahv Franz-Ernst von Platen lasi 17. sajandil rajada. Aga ka see pole ju ammu enam mingi saladus.