Real Dance Festivali kolmas väljaanne on kutse tegeleda aktiivselt nii poliitiliste kui ka esteetiliste reaalsustega, kuid samuti särava põgenemisega: Programm ulatub avaetendusest „A.I.“ Kyle Abrahamilt, rahvusvaheliselt tunnustatud New Yorgi koreograafilt ja tantsijalt, kes on varem töötanud koos selliste ikoonidega nagu Beyoncé ja Sufjan Stevens, kuni Brujas
Collective’i korraldatava Hannoveri esimese „No-Boundaries-Battle’ini“. Hannoveri liidumaa pealinna kultuuribüroo kutsub selleks Real Dance Festivali raames ja koostöös Brujas Kollektiviga raekotta.
Kyle Abraham esitab koos oma trupiga A.I.M. lisaks teose „Mediation Reprise“ esietendusele veel kolm silmapaistvat tükki oma 20 aasta jooksul kasvanud repertuaarist. Samuti New Yorgist on kohale tulnud Jerron Herman, kes esitab oma etendust „LAX“ Hannoveri Kunstvereinis. „Kohaspetsiifilise koreograafia“ raames viitab tema tegelemine atleetliku rahuga – rahuga, mis ei ole niivõrd jõu puudumine, kuivõrd distsiplineeritud paus – praegusele Teresa Solar Abboudi näitusele „Self-Portrait as a Pregnant Woman“. Ballhof 1-s on külaliseks tuntud, Singapuri ja Berliini vahel elav kunstnik Choy Ka Faim teosega „SoftMachine: The Return“. Tema
töö „Soft Machine“ algas kümme aastat tagasi. Ta ise on sõbra ja kaasreisijana osa kaasaegse Aasia elavast arhiivist. Ta toob kokku neli koreograafi ja vabastab koos nendega tantsu selle metafoorikast, muutes selle seeläbi mõtlemise vormiks. Hannoveris on näha kahte neljast teosest, mis moodustavad „Soft Machine:
The Return“: Rianto käsitleb oma tantsudes armastuse otsingut, soolisi norme ja traditsioone Indoneesias, samal ajal kui contact Gonzo rühmitusest pärit Yuya Tsukahara, kes on tuntud oma improvisatsioonilise stiili poolest, milles löögid ja tõuked hägustavad piiri
vägivalla ja usalduse vahel, naaseb digitaalse „metainimesena“. Nadia Beugré, kes kuulub oma põlvkonna mõjukaimate koreograafide hulka, uurides Aafrika ja Euroopa vahelisi kunstilisi ja ühiskondlikke piirialasid
, naaseb teoses „Epique ! (pour Yikakou) kaasa oma lapsepõlve, ammu umbrohtu kasvanud Yikakou külla, ning jutustab lugu teda mõjutanud naistegelaste kaudu, muusikalise saateks see, mis on jäänud ammu kadunud paigast. Ballhof 1 fuajee muutub acid collège’i ülevõtmise tulemusel rajaks, mis kutsub igapäevastele sessioonidele, et harjutada ellujäämist üha söövitavamaks muutuvas olevikus.
Lõpuks suundutakse Brujas’e suurele finaalile Uude Raekotta, kus linnapea Belit Onay avab Hannoveri esimese No-Boundaries-tantsuvõistluse. Brujas on kaheksast naisest koosnev kollektiiv, kes kujundab tantsuvõistluste reegleid ümber just seal, kus kujundatakse linnapoliitikat. Võistlusel võivad osaleda kõik – nii aktiivselt kui ka pealtvaatajana, puudega või ilma, algajad ja kogenud tantsijad, kõik tantsustiilid on teretulnud.
Lisaks näidatakse kunstniku Jumana Dabise videotantsu „Sarkha“, mis viib meid kaasa abstraktsele rännakule Läänekalda, Gaza sektori ja Kairo palestiinlasest kunstnike, naiste ja tüdrukute elu läbi. Tiago Manquinho ja Yanel Barbeito kutsuvad Cumberlandi lavale oma uusima teose etendust koos tagasisidevestlusega ning kaks töötuba pakuvad samuti võimalust osaleda „Real Dance Festivalil“ aktiivselt
. Kollektiiv „Dasmis“ tõlgib oma töötubas koos osalejatega tantsu heliks ning Cara Rother, Tanzpunkt Hannoveri kaasasutaja, pakub pimedatele ja nägemispuudega tantsuhuvilistele mitmeid töötubasid, et tutvuda tantsu alustega.
Täiendav teave www.realdance.de